HANDO NAHKUR


TheWholeNote
Canada
“..Brilliant playing.. gratifying freshness.. Nahkur plays with impressive ease, remarkable clarity and incendiary energy.. Mephisto Waltz has another reincarnation with pianist Hando Nahkur..”
…………………………………………………………………………………………………………….
Cleburne Times
USA

“..Nahkur’s playing…was crystal clear, intricate and ornate at times, but never overly busy. Nahkur knows instinctively just where all the notes belong..”
…………………………………………………………………………………………………………….
The Daily Campus (SMU)
USA
“..Hando’s fingers blurred as he flew through difficult passages full of ever developing scales, arpeggios and motivic elements.. His presentation was so natural and effortless, it was hypnotic to behold..”
…………………………………………………………………………………………………………….
TrevisoPress
Italy
“..Nahkur is a musician whose performances are loved by the critics..”
…………………………………………………………………………………………………………….
LA TRIBUNA
Italy
“..Great virtuosity and interpretative maturity..From Beethoven to Pärt, going through Liszt and Balakirev.. Hando Nahkur has an amazing pianistic maturity.. The audience that came to the theater were amazed by his talent from the very first measures he played.. His forte made the piano tremble, his pianissimo came as a musical caress..”
…………………………………………………………………………………………………………….
IL GAZZETTINO
Italy
“..His program was combined of deep musical thinking, mastery of the form and effective appropriation of literary suggestions and folklore..”
…………………………………………………………………………………………………………….
EL MAÑANA
Mexico
“..He captivated the female audience with his talent and stage presence.. Nahkur established a very special connection with his audience.. The audience gave him a standing ovation.. Nahkur’s female fans spontaneously came to the stage to give him red roses..”
…………………………………………………………………………………………………………….
PIANONews – DeusExClavier
Germany
“..The pianist Hando Nahkur and his second CD DeusExClavier are a marvelous discovery! Where to begin with hymns of praise? With the intelligent selection of the works themselves? With the carefully conceived interpretations of the individual pieces which, despite the recognizability of Nahkur’s seductive, slightly silvery tone, are never measured by the same yardstick?Nahkur plays Erkki-Sven Tüür’s sonata both lucidly and passionately; with absolute brilliance, he draws forth the dynamic pulse and subtle structure of this fascinating music. The “official” culmination of the record is Schumann’s Symphonic Etudes op. 13, in an interpretation which rightfully can hold its own even against the legendary versions by Wilhelm Kempff or Martha Argerich..”
(Translated by G.F.Takis).
…………………………………………………………………………………………………………….

Eesti Kultuurileht Sirp
Estonia
“..Chaconne’i esituse lähtepunkt on küll akadeemiline, kuid teostus küllaltki vabameelne. See seisneb eeskätt suhtumises liikumisse ja ka toonikäsitlusse, mis ei keela lahtiütlemist rangest struktuurist. Üks asi on Bachi „Chaconne” viiulile, selle seade klaverile aga hoopis teine olukord. Seadega on heidetud uus valguskiir erinevatele variatsioonidele, lubades inspireerivaid lahendusi. Teose monumentaalsus, kujundite kontrastsus ja pianistlik nõudlikkus vajab hästi kujunenud muusikalist arusaamist, arengulist tervikuspüsimist ning mitmekülgset klaverivaldamist. Selles osas on esitus kõrgel tasemel, avaldades mõju oma sihipäraste kavatsuste ja pinget loova kujundusega.
Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaat (1985) on veenvalt ja meeldejäävalt mängitud. Kolmeosalise sonaadi igal osal on oma iseloomulik nägu ja selge dramaatiline arendus. Esitusest kostub tugev isiklik suundumus ja osav klaverimängimine. Schuberti Impromptu Ges-duur op. 90 nr. 3 asub plaadi terviku seisukohalt väga õiges paigas.
Schumanni „Sümfoonilised etüüdid” op.13 on Nahkuril orkestraalselt lahendatud. Käsitluses kasutatakse kompaktseid värve ja ilmutatakse laia haaret, õigustades sellega nimetust „sümfoonilised”. Etüüdidest on Nahkuril hästi õnnestunud otsustavamad ja ägedaloomulisemad karakterid, eriti 7. ja 10. etüüd ja 1. lisa, rääkimata 12. etüüdist, mis on võimsas progressioonis kuni viimase akordini. Eriti hästi mõjuvad selle peateema erinevas valguses ja gradatsioonis kordumised. Kogumulje jääb ikkagi soliidne, prevaleerib suurejoonelisus, tehniline üleolek, omanäoline lähenemine ja enesekindlus, mis tundubki olevat Hando Nahkuri pianistinatuuri iseloomulikumaid jooni..”
…………………………………………………………………………………………………………….
Free Estonian Word
USA
Hando Nahkur released recently his new CD DeusExClavier under the ERP record label. The program is a balanced mix of classical, romantic and modern genres. It calls for virtuoso technique as well as interpretative skills – both of which are evident in Hando Nahkur’s playing.
J. S. Bach’s “Chaconne” was originally written for the solo violin(part of his Partita No.2). It is considered one of the pinnacles of violin literature. The renowned pianist F.Busoni(1866-1924) arranged it for piano in 1893. Compared to the violin version, the keyboard transcription offers enhanced dynamics through the use of powerful chords and passages. Thus, as is the case with such transcriptions, we have a new work of art that combines the ideas of the composer as well as those of the transcriber. Mr. Nahkur’s interpretation of this monumental piece is outstanding technically and musically.
The Sonata for Piano by the Estonian composer Erkki-Sven Tüür(born 1959) is unique in that it is the only work of that genre among his many compositions. Let me quote the Estonian musicologist Merike Vaitmaa here: “Composer’s way of composing for piano brings forth in the first place the bell-like qualities of the instrument’s sound… One untraditional feature is present: the pedaling – of very long duration at times – (which) creates elaborate sound complexes…” Hando Nahkur plays the complicated work with clarity and sensitivity. The iridescent interludes that conclude the first movement and open the third are of particular beauty.
The Impromptu in G flat Major, Op 90 No. 3, by Franz Schubert forms a lyrical counterpart to the contemporary sounds of Tüür. This lovely piano piece is played by Nahkur with tenderness and beautiful phrasing.
The Symphonic Etudes, Op. 13, is one of Robert Schumann’s (1810-1856) early works (1834-37), and forms the highlight of this CD. It consists of a theme, followed by twelve etudes and two posthumous variations. Hando Nahkur’s playing clearly elucidates the character of each etude/variation. The emotionally demanding work concludes with an impressive “Finale. Allegro brillante”.
…………………………………………………………………………………………………………….
Vaba Eesti Sõna
USA
Eesti noorema põlve klaverikunstnik Hando Nahkur avaldas kevadel oma teise CD DeusExClavier, mis on nüüd saadaval. Hea on kava valik: tasakaalukas segu klassikast, romantikast ja moodsast helikeelest. Ehkki esitatud palad nõuavad virtuoosi-tehnikat, on H. Nahkuri mängu rõhk muusikalisel küljel, mitte tehniliste võimete esitamisel.
J. S. Bachi “Chaconne” on sooloviiulile kirjutatud 2. Partiita viimane osa. Teda peetakse aga üheks viiuliliteratuuri tipuks. Aastal 1893 kohandas F.Busoni (1866-1924) teost klaverile. Sarnaste transkriptsioonide probleem on aga, kas ja kuidas säilitada originaali karakterit. Viimane oleneb suurelt algse instrumendi kõlavärvingust ja dünaamilisest ulatusest. Nii saame paratamatult uue muusikapala. Näiteks on Busoni kasutanud kõike, mida klaver lubab – võimsad akordid, virtuooslikud passaazid, rohke harmoonia jm. Lisaks leidub siin-seal romantikale omast tempo muutust. “Chaconne’i” viiuli versioon on selle kõrval ohjeldatum, kuid minu arvates majesteetlikum. Aga – on igaühe maitse küsimus kumba versiooni eelistada. Hando Nahkur esitab teost nendes raamides igati mõjuvalt. Tehniliselt ei jää palju soovida (see on raske pala!) ja tõlgenduselt järgib ettekanne nii Bachi kui Busoni ideesid.
Erkki-Sven Tüüri kolme-osaline klaverisonaat (1985) on ainuke sellelaadiline teos tema loomingus. Lubatagu, et tsiteerin siinkohal eesti muusikateadlase Merike Vaitmaa sõnu (avaldatud kavamärkmetes): “Composer’s way of composing for piano brings forth in the first place the bell-like qualities of the instrument’s sound… One untraditional feature is present: the pedaling – of very long duration at times – (which) creates elaborate Sound complexes…” Nagu moodsa muusikaga ikka, on soovitav sonaati vähemalt kaks korda läbi kuulata. Üha enam avaneb siis kuulajale tema ilu. Hando mängib seda keerulist heliteost hästi. Näiteks on kaunilt esile toodud sillerdavad interluudid esimese osa lõpus ja kolmanda alguses.
Tüüri komplitseeritud helitööle järgneb lüürilise vastukaaluna Franz Schuberti “Impromptu” nr.3 – üks tema ilusamaid. Seda esitab Nahkur peenetundeliselt, kauni tooniga. Meloodia lendleb saate taustal nagu habras meditatsioon, tänu läbimõeldud fraseeringule. Vaevumärgatavad rubatod (aeglustused) siin-seal annavad meloodia käigule erilise võlu.
Robert Schumanni (1810-1856) “Sümfoonilised etüüdid” (kestvuselt veidi üle poole tunni) on kava väärikas haripunkt, seda nii muusikaliselt, kui tehniliste/tõlgitsuslike nõuete poolest. Schumann kirjutas teose 1834-37 ja selle struktuuriks on (enam-vähem) teema variatsioonidega. Juba helilooja ise kujundas temast kergelt erinevaid versioone. Käesolev ettekanne koosneb peateemast, kaheteistkümnest etüüdist ja kahest postuumsest variatsioonist. Helitöö ettekanne Nahkuri poolt on mõjuv. Iga etüüdi/variatsiooni karakter on värvikalt esile toodud. Tehnilised raskused ületatakse ilma muusikalist tõlgendust ohverdamata. Kui pikk ja emotsionaalset pinget nõudev teos jõuab lõpule, pole jälgegi väsimusest. Säravalt kõlab viimane “Finale. Allegro brillante” – nagu nimigi väljendab.
…………………………………………………………………………………………………………….
Ajakiri “Muusika”
Estonia
Paljudes kohtades õppinud ja loorbereid lõiganud Hando Nahkuri plaat on ääretult sümpaatne ja tark oma muusikavaliku ja teostuse poolest. Supervirtuoosi (mõtlen just Busonit) teose paigutamine CD algusse on nagu “algkõrgues” fikseerimine, mis annab mõista pianisti võimetest. On imeline, kui hästi sobib selle järele 26-aastase Erkki-Sven Tüüri Sonaat (1985). Franz Schuberti Impromptu op 90 nr.3 esindab teist, õigemini kolmandat kõla- ja tundemaailma. Sellist, milles vaim tasakaalustub ning allhoovustesse kätketud valu ja traagika õilistuvad puhtas ilus. Schubert vajab siirust ja lihtsust, on arvanud paljud, eriti küpses eas pianistid. Kuid kui musikaalsus on ehe ja kaasa sündinud, võib ka noor pianist sedasama siirust ja lihtsust tunnetada ja edasi anda. Minu meelest on see plaadi võluvaim pala. Plaadi lõpetavad Robert Schumanni suure joonega ja mastaapsed “Sümfoonilised etüüdid” op 13, mis on üles ehitatud nagu hea kontsert. Väga kindel oma perfektses ja kõlatehniliselt justkui kõike suutvas mänguviisis, on pianistil ka paras annus artistlikku eneseeksponeerimist.
…………………………………………………………………………………………………………….
…………………………………………………………………………………………………………….